Sinu, minu ja meie lapsed

13. Jaanuar 2014

Kärgpered on alati olnud, on täna ja saavad olema ka tulevikus. Nende tekkimise tagant ei tasu otsida põhjuseid, mis justkui viitaksid ühiskonna langenud moraalile või inimeste võimetusele peresid koos hoida. Etteheiteid on lihtne teha, kuid kõige olulisem on siiski see, et peres kasvavatel lastel oleks turvaline ja õnnelik lapsepõlv.

Lapsed on minu kabinetis väga sageli jututeemaks. Neist räägitakse siis, kui tuuakse põhjendusi, miks mitte lahku minna. Või siis vastupidi, miks minna. Lapsed on oma vanemate tunnete peegeldajad ja sageli ei saada aru, et see, mis toimub lastega, on tegelikult vanemate endi tegemiste või tegemata jätmiste tagajärg.

Ma ei saa alati nõustuda nende vanematega, kes ütlevad, et kui nemad on õnnelikud, siis on ka nende lapsed õnnelikud. Jah, see võib sedasi olla, kui ema või isa oma õnne otsides ei unusta seda, et laps vajab stabiilset kasvukeskkonda ja teadmist, et mõlemad vanemad teda armastavad, olgu nad siis koos või eraldi. Sageli on vanemad iseenda ja oma õnne otsimisega aga nii ametis, et unustavad lapse(d) sootuks ja sellisel juhul on pärast hilja imestada, miks uue suhte proovikiviks saavad just lapsed.

Teisalt pole õige ka see, kui koos ollakse just nimelt vaid laste pärast, kuid kannatavad kõik, eelkõige needsamad lapsed, kellele vanemad enda arvates suure teene teevad. Pole vahet, kas kodus on häälekad tülid või vaikiv vimm, laste jaoks on ühtmoodi raske kasvada kodus, kus vanemaid seovad vaid kohustused ning kodune õhk on pidevalt nii paks, et lõika või noaga... Ei ole ükski laps hiljem taolise lapsepõlve eest tänulik, pigem põgenetakse vanematekodust nii ruttu kui võimalik ja püütakse ise elada teistmoodi.

Kärgpered, kus kasvavad nii ühe kui teise vanema lapsed eelmisest suhtest kui ka paari ühised lapsed, ei erine tegelikult neist nn tavalistest peredest. On samad rõõmud ja samad mured. Lapsed on lapsed ning mida rohkem vendi ja õdesid (liide “kasu” või “pool” ei oma laste jaoks enamasti mingit tähtsust), seda vahvam. Vanemad on need, kellest sõltub pere sisekliima ja kui lapsed tunnevad, et neil kõigil on selles peres oma kindel koht ja teistega samaväärne roll, on kõik hästi.

Öeldakse küll, et veri on paksem kui vesi, kuid mulle tundub, et palju enam seob inimeste hingi omavahel miski muu. On see siis sõprus või armastus või hoopis tunne, et need, kes mulle kõige enam korda lähevad, on lihtsalt Minu Inimesed.

Kommentaarid