Vivian

KES MA OLEN?

Ma olen 34–aastane ehk oma parimates aastates, nagu mõned arvavad. Kolmkümmend võib olla vähe, palju või parasjagu. Sõltub, kust vaadata. Täna ei ole mul ei lapsi, meest ega päris oma kodu ja mõne arvates peaksin ma kõigi kolmega kiirustama, et mitte lootusetult hiljaks jääda. Vähemalt arvab nii mu õde Laura, kellel on kõik nimetatu olemas. Ma olen oma vaba aja peremees, võin oma raha kulutada ainult iseenda peale ja käia kohtamas nii paljude meestega kui vähegi jaksan ja soovin ning see on suur pluss. Vähemalt arvab nii mu parim sõbranna Brita. Mul on töö, mida armastan ja sellest peaks piisama, et olla õnnelik. Vähemalt ma ise arvan nii.

Oma lapsepõlve kohta võin kõhklematult öelda, et see oli õnnelik. Turvaline kodu, armastavad vanemad, õde ja vend, lemmikloom... Kuigi üles kasvasin ma palju iseseisvamalt, kui Laura ja Kevin. Vanem laps nõudis esimese õigusega sünnist saati kogu oma vanemate tähelepanu, noorim aga võitles sama ägedalt pesamuna staatuse eest. Mina kui keskmine, lihtsalt olin...

Täpselt 12 aastat tagasi abiellusin Markiga. Mitte sellepärast, et “22 on viimane taks”, vaid Suurest Armastusest. See lihtsalt oli See Tunne ja See Mees. Meie abielu kestis 10 aastat ja lõppes sama ootamatult kui algas. Kuid selle kümne aasta jooksul jõudsin ma ära teha kõik need vead, mida miljonid teisedki naised teevad. Armastusest. Andsin endast ära kõik, mis mul anda oli, sest arvasin, et see ongi abielu mõte. Püüdsin olla ideaalne naine ja astusin seeläbi igasse ämbrisse, kuhu vähegi astuda võib. Ja just siis, kui mulle tundus, et nüüd lõpuks peavad mu pingutused ju ometi hakkama vilja kandma... sai see kõik ootamatult otsa.

Ma olen psühholoog. Hea? Kindlasti. Parim? Võimalik. Mul on olnud suurepärane õpetaja. Elu.