Veri on paksem kui vesi

Oma pereliikmete jaoks on meil mõistmise ja andestamise krediiti reeglina rohkem, kui sõprade, tuttavate või täiesti võõraste inimeste jaoks. Eks see ole loomulik ja igati mõistetav, et omasid hoitakse, sest veri on paksem kui vesi. Kuid on olukordi, kus selle toreda mõttetera võiks heaga ära unustada. Millal ja miks?

Alustame sellest, et mitte iial ei tule võhivõõras inimene sulle käkki keerama ja haiget tegema. Tal pole selleks mingit vajadust ja pealegi, ta ju ei tunnegi sind! Ikka omad on need, kelle käes on võim ja võimalus haiget teha ning mis seal salata, paljud meist seda võimalust ka kasutavad. Küll ja veel näen ma oma kabinetis kliente, kelle hingehaavad on löödud just nende kõige lähedasemate poolt. On need siis olnud vanemad, kes oma lapsi halvasti kohelnud või õed-vennad, kellega suhted kiiva kiskunud või hoopis omad lapsed, kes murelasteks kasvanud. Oma inimest püüad ju ikka lõpuni mõista, isegi kui mõistus on tegelikult ammu otsa saanud.

Tegelikult ei pea see nii olema ja seda püüan alati ka oma klientidele selgeks teha. Olukorras, kus keegi sinust üle sõidab, et saa õigustuseks olla see, et olete veresugulased. Ilmselgelt on teine pool selle seose unustanud ja sama peab tegema ka see, kes kannatab. Tegelikult tuleb suhetele ainult kasuks, kui oma lähedasi vahel kõrvalt vaadata, nagu oleks tegu võõraga. Kas laseksin end ära kasutada, kui ta poleks mu ema? Kas laenaksin talle raha, kui ta poleks mu vend? Kas hoiaksin ta lapsi, kui ta poleks mu õde? Kas taluksin solvanguid, kui ta poleks mu sugulane? Vaevalt küll. Ehk siis, unusta veresidemed, kui sulle liiga tehakse!

Aitamisega on hoopis teine lugu. Loomulikult ulatad omadele abikäe enne kui võõrale ja see on igati loomulik. Minu oma vend on siinkohal hea näide. Kevinist olen ma varem juba pikemalt kirjutanud, aga lootust pole ma tema suhtes siiani kaotanud. Mu õde Laura on sama hea näide, ka tema heaks pole mul millestki kahju. Samas pean ma mõlema, nii õe kui venna, puhul pidevalt jälgima, et teatud piir ei saaks märkamatult ületatud. 

Muide, sellest piirist kinni pidades püsivad peresisesed suhted palju pingevabamad. Ema ja isa seda piiri tõmmata ei söandanud, minul tuleb see aga juba päris hästi välja :-)