Üksik pole tingimata üksildane nagu ka üksildane ei pruugi olla üksik

Olen üksi elanud viimased kaks aastat, kuid selle aja jooksul pole ma kordagi tundnud end üksildasena. Hea küll, tunnistan, loomulikult käivad ka minul aeg ajalt külas igatsus, enesehaletsus ja kahetsus, kuid üksildus... tema pole julgenud tulla.

Vanematekodust lahkudes sain mõnda aega nautida tudengielu (ühikas ei tulnud üksindus ega üksildus loomulikult kõne allagi) ning sealt edasi tuli juba kooselu Markiga. Ja abielu. Ma tean kümneid, kui mitte sadu abielusid, kus üks või mõlemad pooled end teineteise kõrval tohutult üksildasena tunnevad. Nagu ma tean mitmeid üksikuid, kes ei mõista, miks neid veidi haletsevalt üksildasteks peetakse.

Loomulikult ei taha ma öelda, et kavatsen igaveseks üksikuks jääda. Kuigi üksi elamisel on omad eelised alates voodis laiutamisest ja olematust vannitoajärjekorrast lõpetades vabadusega olla, tulla ja minna täpselt nii, nagu vaid mulle endale sobib. Küllap ma hetkel seda kõike nii südamest naudingi, et oleksin ühel hetkel valmis jälle kompromisse tegema. Mu õde Laura arvab küll, et annan juba vanatüdruku mõõdu välja ja sõbranna Brita on tõsiselt mures mu seksielu pärast, aga uskuge mind, ma olen oma eluga tõesti rahul. Üksikuna;-)

Mul oli kunagi klient, vanem proua, kes tuli minu juurde abi otsima sügaval leinaperioodil. Ta oli oma armastatud mehega abielus olnud paarkümmend aastat ja kui abikaasa terviserikke tõttu ootamatult suri, ei leidnud naine enam kusagil asu. Ta ütles, et see kohutav üksilduse tunne rebib tal südant seest... Ainult et selle naise abielu juures oli üks huvitav tõsiasi.

Nimelt, see abielupaar ei olnud päevagi koos elanud! Need kaks armastasid teineteist kogu südamest ja nautisid iga hetke, mille koos veetsid. Kuid igal õhtul läks kumbki oma koju, et minna uuele päevale vastu igatsuse ja ootusärevusega ning näha oma kallist kaasat iga päev läbi tõelise jällenägemisrõõmu! Kui see naine mulle oma mehest ja nende kummalisena näivast abielust rääkis, sain aru, kui palju ilusaid tundeid laseme argipäeva rutiinil ja harjumuse jõul kergesti maha matta. Sageli koos armastusega...

Jah, loomulikult, need kaks tutvusid ja abiellusid üsna küpses eas, kui mõlema lapsed olid juba suured ega vajanud enam vanemate igapäevast hoolt. Jah, neil mõlemal oli selja taga esimene abielu, mis erinevatel põhjustel püsima ei jäänud. Küllap nad olid varasemast kogemusest midagi ka õppinud. Ühel hetkel said need kaks üksikut inimest kokku, armusid, abiellusid ja suutsid oma südames tärganud imelist tunnet hoida. Lõpuni.

Ma tean, et lastega peres, argipäevaste kohustuste sees ja mitmel rindel korraga rabades võib see näida võimatu missioonina, aga samas... kas see ikka on nii? Kas tõesti ei suuda me leida igas päevas üht väikest hetke kallite inimeste jaoks meie kõrval, et vaadata neile silma, kinkida üks naeratus, hea sõna või kallistus? Mina usun, et kui oma armsate jaoks see hetk leida, ei jää üksilduse jaoks enam kohta:-)