Kuni surm meid lahutab

Surmaga on mul isemoodi suhe. Räägin temast isikuliselt, sest surm on mulle alati tundunud nagu teretuttav. Keegi, kellega teineteisest möödudes viisakalt teretame ja siis kumbki oma teed läheme, teades, et ühel päeval meie teed lõpuks ristuvad. Meie vahel on vastastikune lugupidamine ja hirmu asemel tunnen teatavat austust selle vääramatu jõu ees, mille vastu inimene ei saa. Aga kas peakski?

Kui minu kabinetis istub keegi, kes on kaotanud oma lähedase, pereliikme, armastatu, siis on mul kordi raskem aidata inimesel üles leida lootus ja elurõõm. Surm tundub nii lõplik, et leinas inimesel on raske aduda, mil moel saab elu tema jaoks edasi minna. Kuid tõde on see, et elu läheb edasi ning omas leinas pole vaja end elusalt lahkunu kõrvale maha matta. Lein on loomulik, nagu ka valu, aga omaenda maailma keskpunkt oled ikkagi Sina ise. Sa oled elus? Siis ela!

Surm on surm ja tagantjärele mängib vaid elavate jaoks rolli see, kas kadunuke lahkus siit ilmast õnnetuse, kuritöö, haiguse või omaenese käe läbi. Ta on läinud ja oma rahu leidnud. Kelle pärast me matustel tegelikult nutame? Ikka elusate, mahajääjate, nende valu ja leina pärast. Austades kõigi leinajate valu ja pidades lugu traditsioonidest, tahan siiski küsida, kas matused pole vahel liiga isekalt leinajakesksed? Me nutame, sest meil on kahju, et seda inimest meie elus enam pole. Miks me ei võiks hoopis rõõmsad olla, et selline kallis inimene meie elus olemas oli? Võiksime mõelda, millise jälje see inimene endast meie ellu jättis ja olla talle selle eest tänulikud.

Viimati möödus surm minust mõned aastad tagasi, kui viis kaasa ühe mu kolleegi. Minust endast veel noorema naise, kelle surm oli nii ebaõiglane, kui olla sai... Eriti nende suhtes, kes temast maha jäid. Pisarad, mis temale mõeldes alati silma tikuvad, ongi tegelikult kaastunne ja mure tema lähedaste pärast. Nad ei vaja minu pisaraid, aga ma tunnen neile ikkagi südamest kaasa. Kuid iga kord, kui ma käin selle naise haual istumas ja temaga rääkimas, on mu süda rahulik ja kerge. Seal, surnuaia puude vilus, on lihtne mõista elu ja surma olemust. Surm õpetabki meid elama.

Nagu Sinu, nii on ka minu elus inimesi, kelle lahkumisest ei suuda mõeldagi. Talumatult valus tundub juba mõte kalli inimese kaotamisest. Aga siis tuleb tema ja viib järgmise endaga kaasa. Me möödume teineteisest, vahel kaugemalt, teinekord lähemalt, noogutame kergelt kui teretuttavad ja läheme siis kumbki oma teed. Millal meie teed ristuvad, teab ainult tema. Mida saame meie senikaua teha? Loomulikult elada, täiel rinnal!

Kuni surm meid lahutab.