Kes väärib uut võimalust?

“Ta tuli tagasi!” hüüab rõõmus hääl mu kabinetis ja mina naeratan vaikides vastu. Jah, enamasti ta tulebki tagasi. Mees, keda on tabanud keskeakriis, ootamatu armumine või lihtsalt meeltesegadus nimega “teine naine”. Kuid ühel hetkel seisab armastatud kaasa taas ukse taga (mõni astub kohe julgelt sisse) ning teatab, et ta on tagasi. Mehe arvates võiks elu nüüd edasi minna sealt, kus see vahetult enne tema lahkumist pooleli jäi. Et vahepeal on palju muutunud, tuleb talle loomulikult üllatusena.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, tegutsevad naised suhtekriisis erinevalt. Kes on nõrk ja murdub, jääb ootama. See on selline tardumus, nagu lapsel, kes paneb silmad kinni lootuses, et kui ta need uuesti avab, on kõik paha möödas ja unustatud. Aga isegi siis, kui teha nägu, et midagi pole juhtunud, on mõned asjad ikkagi lootusetult katki. Ega asjata öelda, et viska taldrik kildudeks ja palu temalt siis vabandust. Kas taldrik saab sellest terveks? Muidugi, liimida annab ju ka, aga...

Naine, kes suudab selja sirgu ajada ja oma eluga edasi minna, põrkab varem või hiljem vastu mehepoolset etteheitemüüri: Kuidas siis nii?! Ei tasu lasta end häirida sellest solvunud pilgust, mille taga pole muud, kui üks riivatud ego. Kes suudab iseennast ja endast sõltuvad (lapsed) mehe kapriisidest ettepoole seada, see jaksab ka ühel hetkel teda tabavatest süüdistustest lihtsalt mööda vaadata. Mitte et see kerge oleks, aga kui tuleb vankrit üksi vedada, siis oskad valida, kellele selles kohta on.

Ära saa minust valesti aru. Ma ei arva, et naine peaks mehe ees ukse igaveseks kinni lööma ja ma tean, et enamasti seda ka ei tehta. Mees võtakse tagasi, talle antakse uus võimalus. Vahel ka mitu. See rõõmus hüüatus, mida ma oma kabinetis ikka vahel kuulen, tuleb alati südamest, isegi kui enne on meest maapõhja kirutud ja lahutus on käega katsuda. Lootus sureb ikkagi viimasena ja piltlikult öeldes ollakse valmis ka juba ammu surnud lootust viimse hingetõmbeni elustama... Armastusest? Mitte alati.

Tunnete kaleidoskoop, öeldakse vahel armastuse kohta. See on tabav võrdlus, sest ühes suhtes asetuvad killud iga päev erinevalt, vastavalt sellele, kuidas kaleidoskoopi keerad. Mõnikord on pilt ilus ja huvitav, teinekord veidi igavam või isegi sünge. Kuid killud on ikka need samad, sulle tuttavad. Just see ongi minu arvates üks põhjus, miks ikka ja jälle antakse uus võimalus. Oli mis oli, vähemalt on oma. Proovime uuesti, ehk läheb nüüd paremini. Ja tead, mis? Vahel lähebki:-)

Ma olen kahe käega selle poolt, et igal inimesel on õigus teha omad valikud, mis just temale sel hetkel ainuõiged tunduvad. Mõni õpib kiiremini, teisel läheb rohkem aega. Mõni ei andesta kunagi, teine andestab korra, kolmas annab alati uue võimaluse...

Küsimus pole tegelikult kunagi selles, kas Sinu mees väärib uut võimalust. Küsimus on alati ja ainult selles, mida Sina enda jaoks väärt oled. Ehk väärid hoopis Sina uut võimalust? Kellegi teisega.