Kes kardab psühholoogi?

Minu otsus saada psühholoogiks ei üllatanud kedagi. Ka mind ennast mitte. Mulle on alati meeldinud rohkem kuulata, kui rääkida. Pigem mõista, kui hukka mõista. Püüda aru saada, mitte arvustada. Mis ei tähenda loomulikult, et ma ise õigesti elada oskan. Lihtsalt, inimesed oma käitumise, emotsioonide ja valikutega on mulle alati huvi pakkunud. Nii et kui ma ühel päeval vanematele teatasin, et lähen psühholoogiat õppima, oli nende ainus küsimus, kas Tartusse või Tallinnasse.

Täna, aastaid hiljem, olen sama veendunud, et tegin enda jaoks parima valiku. Vähemalt üks asi, millega olen täppi pannud... Algus oli loomulikult raske, sest töö kippus koju kaasa tulema ning klientide lood pugesid vahel nii sügavale hinge, et lausa füüsiliselt oli valus. Koolitarkus ei mängi siinkohal mingit rolli. Lõppude lõpuks on ka psühholoog lihtsalt inimene ja ma olen märganud, et klient tajub väga hästi, kas sa kuulad teda ainult kõrvadega või ka südamega.

Eesti inimene satub psühholoogi juurde enamasti siis, kui viimane piir on juba ületatud ja tunneli lõpus enam valgust ei paista. Üheksa klienti kümnest oleks võinud abi otsida juba palju varem, aga hea seegi, et lõpuks see samm astutud sai. Seda suurem väljakutse on selline klient minu jaoks. Kas ma suudan teda aidata? Anda talle tagasi lootuse, elutahte, suunda näitava valguskiire? On minust abi?

Kas tead, mille eest mind kõige enam tänatud on? Ei, mitte väärt nõuannete ega soovituste eest, millega psühholoog peab üldse väga ettevaatlik olema. Tänatakse kuulamise eest! Me kõik vajame seda, et keegi vahel meid ära kuulaks ja enamasti pole rohkemat vajagi. Aga kuulamisel ja kuulamisel on vahe. See võib olla lihtsalt hoolimatu vaikimine, kuid see võib olla ka imerohi, mis võiks igal psühholoogil varuks olla. Vähemalt mina usun südamega kuulamise võlujõusse! Kas Sina usud?